Maailmas inimesi ikka isesuguseid. Mõnikord ma võiks ennast kringliks vihastada inimeste süüdimatuse ja ükskõiksusega kokku puutudes. Viimasel ajal ma kohtan pidevalt tööl suhtumist – ei ole minu rida, ei huvita. Kas inimestel on läinud üle hirm töökaotuse suhtes või ollakse endas nii kindlad, et nendest tööandja kunagi ei taha vabaneda. Ehh, sinisilmad. Kuigi ega jah, ma ise olen ka üsna kindel, et mind keegi lähiajal küll ei plaani kangutada, kuid mina olen mina ja mind teen oma tööd hingega ja kogu südamest. Ja seetõttu võin ma ka kindel olla, et tööandja mind hindab ja austab ja näeb minus perpektiivi. Ja ta ütleb seda mulle välja kah. Kas ka loodritele, kelle jaoks võiks mõisa kõis lohiseda ja peaasi et saaks päeva õhtusse veeretada?
Lisaks ajas mind hommikul närvi Äripäev – seal üks artikkel kubiseb faktivigadest ja üks lontrus ehib ennast valede andmete ja daatumitega. Ma tean, et ÜR on alati valetanud, vassinud, käkki keeranud ja seljataga susserdanud aga siiski – no poole aastate tähtaegadega ja minu jaoks ilmselgete faktivigadega eksida on ikka liig mis liig. Alles paar kuud tagasi oli jälle kus ta käis ja kekkas VL juures puha valet ja udu jälle, et tema on, tema teeb, tema võtab ja tema saab. Selle peale tahaks kohe talle näkku öelda, et nu kus siis on tema „saavutused“ – ei kuskil. Kas kuskil valitseb ka õiglus, et ta oma valede ja vassimiste eest ükskord karistatud saaks. Loodan, et ükskord lõhkeb ka tema mull.
No comments:
Post a Comment